Maltoosa VIHANE VIIKING

Räägitakse, et kuskil Viru rannas elas kord üks viiking, keda kõik kartsid. Kuulsus temast oli levinud kaugemalegi ja nii kui tema laeva puri nähtavale ilmus, pageti metsa, nii et laevameeskond kaldal ikka tühjad külad ees leidis. 

Merelt tulles oli sõjameestel ikka maitsev õllerüübe kodus ootamas, kuid meie viikingile selline sulane sattunud, kes õlut sugugi teha ei mõistnud. Kehvast saagist tigedana lahjat lurri rüübates viikingi viha aina kogus.

Kord, kui peremees jälle retkel, keetis sulane oma õlut ja juba kujutles, kuidas viiking koju tulles teda kehva joogi pärast sõitleb. Pühkis lausa pisarat, kui käega kogemata terve humalavaka virdesse kukutas. “No nüüd on keretäis soolas”, oigas vaene mees.

Viiking tuligi merelt jälle tühjade kätega ja nõudis õlut. Sulane tõi värisevkäsi kapa, endal rooska oodates silmad maas. Ei julgend üles vaadata enne, kui juba tükk aega möödas. Vihase viikingi asemel nägi aga enese ees hoopis naerul ja üllatunud näoga peremeest, tühi kann käes ja habe vahune.

Sulane pidi seda ohtra humalavihaga õlut nüüd tihtilugu tegema. Pärast see viiking ei kippunudki enam rüüstama, istus aga tare ees, kann käes. Hiljem hakand hoopis sepaks!